A Clockwork Orange / Kellavärgiga apelsin
Esimesena lugemiseks valisin ma neljanda prompti "lowercase letters on the spine". Selle täpsuse kohta ei oska ma midagi öelda, ma lugesin seda e-raamatuna ja mul polnud mitte midagi väiketähtedega. Nimekirjas oli see igatahes antud ja kuna see oli üks raamatutest, mis mulle rohkem huvi pakkus, siis selle ma ka valisin.
Ma ei tea, mida ma ootasin, aga misiganes see oli, ma ei saanud seda. Üldiselt lähevad igasugused düstoopilised romaanid mulle suhteliselt hästi peale. Kuulsamatest - "Näljamängud" - üks selle sajandi suurimaid hitte - oli väga kaasahaarav; "1984" jättis mulle heas mõttes halva maigu suhu ja "451° Fahrenheiti" oli loetav.
Mulle meeldib teoreetiliselt selle keskne küsimus "kumb on parem - omavoliliselt tegutsev halb inimene või hea inimene, kellel puudub vaba tahe?". Ma ütlen teoreetiliselt, sest hoolimata üpris huvipakkuvast ideest, ei haaranud mitte miski selles raamatus mind kaasa. Kas põhjuseks oli "nadsat" või raamatu stiil üleüldiselt, see lihtsalt ei meeldinud mulle.
Aga millest see raamat üldse räägib? Ma tegelikult ei taha seda isegi lühidalt kokku võtta, aga okei, ma ise tegin seda endale, nii et kui pean kannatama, eks siis kannatan.
Alex on teismeline gängiliider, kelle elu peaks iseenesest olema igati normaalne. Toetavad vanemad, normaalne kool, teatav karisma - paberil on kõik hästi. Paber samas pole väärt mitte midagi, sest mässumeelset Alexit köidab eelkõige vägivald ning kaose külvamine igal pool, kus vähegi võimalik. Untsu läinud röövi käigus reedavad kaaslased Alexi, mis viib ta vangistuseni. Vangistuse ajal valitakse Alex sobilikuks kandidaatiks eksperimentaalse ravi läbimiseks, mis viib otseselt ajupesuni ning kaudselt vanglast vabanemiseni.
Põhjalikumat kokkuvõtet saab lugeda näiteks siit.
Mu vene keel on väga halb, aga piisavalt okei, et ma ei vajaks "nadsati" tõlkimiseks sõnastikku, mis oli abivalmilt raamatu lõpus olemas. Siiski tõi see mind loost koguaeg täielikult välja. Siinkohal on huvitav mõelda, kas mu arvamus raamatust oleks teistsugune, kui ma oleks näiteks ameeriklane või hispaanlane. Või kui oleks kasutatud näiteks prantsusekeelseid fraase.
Alex oli ääretult ebameeldiv karakter, mis pole tingimata halb, aga ma suutsin lugedes mõelda ainult sellele, et ma tahaks, et ta jääks vait, mitte sellele, et ta tegevus on kohutav ja jube ja rõve (mida see küll oli). Mind ei huvitanud absoluutselt mitte midagi tema ega tema motivatsioonide juures.
Ja selles seisnebki minu jaoks keskne probleem - mind lihtsalt ei huvitanud mitte midagi, mis toimus. Võibolla kui raamat oleks olnud ta vanemate perspektiivist, eriti just ta ema, või mõne ta gängiliikme, siis oleks see mulle rohkem pakkunud, aga ma ei panustaks selle peale isegi siis.
Aa ja minu meelest raamat venis. Sorry not sorry, see on minu arvamus.
Igatahes, meh.
Kaks tähte, sest seal oli küll midagi, aga mitte midagi, mida ma tahtsin.
★★
Lisaks, mul on väga kaasatundlik seedesüsteem, nii et ma ei hinnanud kirjeldusi iiveldusest just ülearu palju.
Kommentaarid
Postita kommentaar