The Bell Jar / Klaaskuppel

Ma pole jaanuarist saadik ühtegi "päris" raamatut lugenud, saite õigesti aru tõepoolest. 

Täna, esimesel päriselt soojal suvepäeval päikese käes lebaskledes, suutsin ma ühega rõõmsalt siiski maha saada. Haarasin mõni päev tagasi raamatupoest soodukaga Sylvia Plathi ainsa romaani ning asusin end koos sellega päikese all küpsetama. Aju jäi õnneks küpsetamata. 

Romaan jälgib peategelast, 19-aastast Esther Greenwoodi läbi 1953. aasta suve, mis algab elavas New Yorgis ning lõppeb märkimisväärselt teistsugustes tingimustest. Läbivad teemad on vaimne tervis, naise roll tollases ühiskonnas ning rõhuvad ootused ja püüdlused.

Ma ei tea, lugege raamatut või kokkuvõtet vms, ma ei oska seletada paremini. Üritan areneda. 

Algus sujus päris hästi. Minu jaoks on märk heast raamatust see, kui ma enam ei näe sõnu paberil, vaid filmi oma peas. Pool raamatut täpselt niimoodi möödus. Kuskil poole peal hakkasid tekkima teatavad raskused. Ma ei tea, kas ma olen minetanud vahepeal oma võime funktsionaalselt lugeda või mis juhtus, aga raamatu teine pool tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast ja lõppes täpselt samamoodi. 

Olles aus, ega ma ei lugenud selle raamatu kohta enne midagi. Ma teadsin, et teos on pool autobiograafiline ja et autor sooritas enesetapu, aga ega ma muud väga ei teadnudki. Arvestades, et tavaliselt ma tean võibolla et liigagi palju, kui ma midagi lugeda otsustan, siis oli see päris tore vaheldus.

Ma sain aru küll, et Esther teeb veidraid otsuseid, aga see on minu meelest enamikes raamatutes nii. Mu esimene mõte ei olnud, et ahhaa tal on vaimse tervisega probleeme. See, kui keegi oma riided aknast välja viskab, võib minu meelest olla märk ka tüüpilisest ekstsentrilisest peategelasest - ja, olgem ausad, neid leidub rohkelt. 

Lõpplahendus jäi ka pinnapealseks. Absoluutselt ei näinud ühtegi märki, et tal päriselt kuidagi parem olla oleks. Arvestades, et autor lahkus siit ilmast peatselt peale raamatu ilmumist, siis ehk seal polnudki ühtegi. Oma rolli mängis ilmselt ka see, et raamat tuli välja üle 60 aasta tagasi. Ajastu kontekstis polnudki vaja selgitada, miks tulevik ja ootused Estheri jaoks nii heidutavad tundusid. Mul on võimekus empaatiaks täitsa olemas, aga miskipärast jäi ka see sinnapealseks.

Lugesin kunagi Roxane Gay raamatut "Hunger" (eesti keeles "Nälg"), mis minu jaoks resoneeris mõnevõrra rohkem. Sisuliselt on raamatud väga erinevad, aga teatavad teemad kattuvad mingil määral ja Gay raamatut lugedes tegi mu empaatia ületööd. Intellektuaalselt mõistsin ma Estheri läbielamisi, tundeid ja hirme pigem hästi, aga emotsionaalselt ei tekkinud mul seda rasket mõistmise tunnet, mida ma vastavalt varasematele kogemustele ootasin. 

Esimene pool ramatust oli neli tähte, teine jäi natuke liiga pealiskaudseks, nii et kokku kolm. 

 ★★★