The Subtle Art Of Not Giving A Fuck / Kuradile! Suva olemise peen kunst
PS: Ega ma raamatu sisust eriti ei räägi. Kui sisu huvitab, siis siin on keegi teine üht-teist kokku võtnud.
Eelmise raamatu lugemisest on möödas üle kuu. Ma lihtsalt ei suutnud. Ma ei tahtnud seda absoluutselt lugeda, aga pooleli ka jätta ei tahtnud. Tagantjärele tarkus ütleb, et oleks pidanud.
Igatahes.
Ma olen raamatute järjekorra valimiseks kasutanud suvalise numbri generaatorit. Ilmselt loogilisem oleks järjest võtta, aga ma ei taha või nii. Esimene kord sain numbri 19 ja mõtlesin, et ma ei viitsi seda veel lugeda. Uuesti proovides sain numbri 37 ja avastasin, et seda viitsin ma veel vähem lugeda. Seega number 19 ehk "a buddy read" jäi.
Välja valitud sõbrale meeldivad väga enesearengu suunitlusega raamatud, mida ma isiklikult ei kannata silmaotsaski. Mitte, et ma areneda ei tahaks, aga mul pole kunagi ühestki sellisest raamatut mingitki kasu olnud. Mis nendest siis ikka lugeda, aga no siin ma olen. Väljakutse poolest jne.
Kaanest alustades, inglise keelne pealkiri on kordades löövam, aga ma hindan tõlkija pingutust sellest hoolimata - ise poleks kuidagi paremini osanud. Raamat ise on 212 lk (trükiversioonina) ja 140 lk minu e-raamatuna. Vähemalt see oli nii, kuni pidin tillukese teksti paratamatult suuremaks tegema.
Ütlen ausalt, lükkasin raamatu lugemist tükk aega edasi (ja siis veel natuke ja siis pärast veel ja veelgi ja veelgi rohkem). Motivatsiooni polnud ja ausalt öeldes ega raamat mind eriti ei kutsunud ka. Kui aga lõpuks alustasin, siis avastasin suhteliselt kiiresti, et kõik korraga läbi lugeda - nagu ma tavaliselt teen - seekord ei õnnestu.
Sisuliselt oli see kohati isegi huvitav. (Toksiline) ülemäärane positiivsus pole just minu rida, seega see raamat istus mulle natuke paremini kui loota julgesin, mis aga pole palju öeldud. AGA - ma ei teagi - kõik oli kuidagi väga ilmselge. See on peamine põhjus miks mulle enamik enesearengu raamatuid väga hästi ei istu. Lisaks veel see, et kui keegi ütleb mulle, et ole positiivne ja koosta nimekirju ja tee seda ja teist ja kõike muud, siis tekib minus tõsine vastumeelsus ja ma ei taha üldse teha. Mõneti lapsik kindlasti küll, aga ma tõesti ei ole kunagi tundnud, et mul oleks vaja kellegi raamatust lugeda kuidas endaga hakkama saada või inimesena areneda.
Mis pika peale hakkas närvidele käima oli sõna "fucking" igas teises lauses. Ma saan aru miks selline stiil sai valitud ja ma olen viimane inimene, kes hakkaks kellelegi liigse ropendamise üle monoloogi pidama, ent lõpuks oli see lihtsalt tüütult korduv.
Ja - nagu ma juba ütlesin - see oli kõik nii ilmselge. Ma ei tunne, et ma oleks midagi uut saanud. Selline tunne tekkis nagu oleks sõpradega kuskil baaris omavahel lobisemas kui meiega liitub keskeale lähenev švipsis tulevane enesearengu-guru, kes üritab juba teada-tuntud ideid enda omade peale maha müüa. Enamik aega lugedes unistasin sellest momendist kui raamat läbi saab.
Lugesin Goodreadsist ka teiste inimeste arvustusi ja ausalt öeldes kippusin nõustuma pigem nendega, kes andsid vähem tähti. Raamatu väidetav huumor mind ei kõnetanud, autor jätab endast mölaka mulje ja uut elufilosoofiat enda jaoks ei avastanud.
Kahtlesin tõsiselt mitu tähte anda. Päris nii halb ei olnud, et 1 anda, aga 3 oleks kaugeltki liiga palju. Kaks tundub helde. Täpsem oleks võibolla 1,5.
★★
Kommentaarid
Postita kommentaar