sõnadest ja nootidest

Tundus mõttekam järgmised kaks raamatut ühte postitusse panna, sest kumbki nendest polnud lehekülgede arvult kuigi rohke. Sisu poolest ent ei saa sama väita.  24. A cover without people on it The Hen Who Dreamed She Could Fly justkui eesti keelde tõlgitud ei ole, millest on kahju. Kui raamat on kirjutatud inglise keeles, siis ma üldiselt ka loen seda inglise keeles. Kui aga mõnes teises keeles, siis ma eelistan enamasti lugeda eesti keeles, sest kui ma originaali keelt nagunii ei oska, siis tundub mõttekam emakeelele taanduda.  See selleks.  Raamat ise oli armas ja südamlik. Terve elu puuris elanud ja mune munenud Sprout unistab oma enda tibust ja rahulikust elust aias koos selle elanikega. Läbi suurte raskuste ja üleelamiste suudab ta vangist pääseda ja leiab endale isegi muna, mida haududa, ning saab oma ihaldatud tibu, isegi kui ta ei näe päris samasugune välja nagu Sprout ise. Lõpp on kurb - või isegi kibemagus - aga samas igati sobiv. Ma eelistan iga kell õnnelikke ...

Esimesena lugemiseks valisin ma neljanda prompti " lowercase letters on the spine ". Selle täpsuse kohta ei oska ma midagi öelda, ma lugesin seda e-raamatuna ja mul polnud mitte midagi väiketähtedega. Nimekirjas oli see igatahes antud ja kuna see oli üks raamatutest, mis mulle rohkem huvi pakkus, siis selle ma ka valisin. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga misiganes see oli, ma ei saanud seda. Üldiselt lähevad igasugused düstoopilised romaanid mulle suhteliselt hästi peale. Kuulsamatest - "Näljamängud" - üks selle sajandi suurimaid hitte - oli väga kaasahaarav; "1984" jättis mulle heas mõttes halva maigu suhu ja "451° Fahrenheiti" oli loetav. Mulle meeldib teoreetiliselt selle keskne küsimus "kumb on parem - omavoliliselt tegutsev halb inimene või hea inimene, kellel puudub vaba tahe?". Ma ütlen teoreetiliselt, sest hoolimata üpris huvipakkuvast ideest, ei haaranud mitte miski selles raamatus mind kaasa. Kas põhjuseks oli "nadsat...

Lühidalt, The 52 Book Club's 2024 Reading Challenge on iga-aastane lugemisväljakutse, mis hõlmab endas 52 erinevat lugemisettepanekut. Eesmärgiks on 52 nädala jooksul lugeda 52 raamatut, nii et iga raamat vastaks ühele väljakutse teemale.  Mul olid kõik raamatud selleks aastaks välja valitud juba 2023 detsembris... ja ma olin lugenud augustiks tervelt ühe raamatu. Hetkel on seis nii palju parem, et ma olen kokku lugenud tervelt kolm raamatut.  Meenutab eelmist aastat, kus ma seadsin Goodreadsi aasta lugemiseesmärgiks 23 raamatut ning lugesin nendest 19 ära vahetult peale jõule ja enne aastavahetust. Võibolla ei tundu, et ma naudiks lugemist, aga see ausalt ei vasta tõele. Ma ei tea miks, aga ma vihkan kõiki raamatuid niikaua kuni ma neid lugema hakkan. Kui esimese peatükiga on ühele poole saadud, läheb edasi kõik nagu lepase (lepse?) reega. Seda muidugi juhul, kui raamat ise on enamvähem paeluv.  Igatahes, hetkel on natuke üle 80 päeva aega enne kui 2025 uksele kopu...