The Bell Jar / Klaaskuppel
Ma pole jaanuarist saadik ühtegi "päris" raamatut lugenud, saite õigesti aru tõepoolest. Täna, esimesel päriselt soojal suvepäeval päikese käes lebaskledes, suutsin ma ühega rõõmsalt siiski maha saada. Haarasin mõni päev tagasi raamatupoest soodukaga Sylvia Plathi ainsa romaani ning asusin end koos sellega päikese all küpsetama. Aju jäi õnneks küpsetamata. Romaan jälgib peategelast, 19-aastast Esther Greenwoodi läbi 1953. aasta suve, mis algab elavas New Yorgis ning lõppeb märkimisväärselt teistsugustes tingimustest. Läbivad teemad on vaimne tervis, naise roll tollases ühiskonnas ning rõhuvad ootused ja püüdlused. Ma ei tea, lugege raamatut või kokkuvõtet vms, ma ei oska seletada paremini. Üritan areneda. Algus sujus päris hästi. Minu jaoks on märk heast raamatust see, kui ma enam ei näe sõnu paberil, vaid filmi oma peas. Pool raamatut täpselt niimoodi möödus. Kuskil poole peal hakkasid tekkima teatavad raskused. Ma ei tea, kas ma olen minetanud vahepeal oma ...