sõnadest ja nootidest

Ma pole jaanuarist saadik ühtegi "päris" raamatut lugenud, saite õigesti aru tõepoolest.  Täna, esimesel päriselt soojal suvepäeval päikese käes lebaskledes, suutsin ma ühega rõõmsalt siiski maha saada. Haarasin mõni päev tagasi raamatupoest soodukaga Sylvia Plathi ainsa romaani ning asusin end koos sellega päikese all küpsetama. Aju jäi õnneks küpsetamata.  Romaan jälgib peategelast, 19-aastast Esther Greenwoodi läbi 1953. aasta suve, mis algab elavas New Yorgis ning lõppeb märkimisväärselt teistsugustes tingimustest. Läbivad teemad on vaimne tervis, naise roll tollases ühiskonnas ning rõhuvad ootused ja püüdlused. Ma ei tea, lugege raamatut või kokkuvõtet vms, ma ei oska seletada paremini. Üritan areneda.  Algus sujus päris hästi. Minu jaoks on märk heast raamatust see, kui ma enam ei näe sõnu paberil, vaid filmi oma peas. Pool raamatut täpselt niimoodi möödus. Kuskil poole peal hakkasid tekkima teatavad raskused. Ma ei tea, kas ma olen minetanud vahepeal oma ...

No ega ma ei jõudnud neid 52 raamatut läbi lugeda. 24 raamatut jõudsin, aga see oli ka peamiselt sellepärast, et ma "petsin" ja valisin viimasel nädalal päris palju väga lühikesi raamatuid. Viimased kolm nendest, muide, lugesin vanaaastaõhtul. Sellel aastal jätan selle vahele. Võibolla proovin järgmine aasta uuesti, uue hooga. Võibolla ka mitte. Aga, räägiks siis nendest raamatutest, mida ma siiski lugesin. Autoriks on Hank Green, kes võib olla tuttav nimi Youtube'ist või TikTokist või kuskilt mujalt sotsiaalmeediast. Ta vend John Green on oma kirjanduslike võimete poolest ilmselt mõnevõrra rohkem tuntud, aga eks perekondlikke andeid tuleb maailmaga jagada. Raamat ilmus juba 2018. aastal, aga ma polnud siiani selle lugemiseni veel jõudnud ja võibolla poleks vaja ka olnud. Teemaks on " part of a duology ", aga peale selle lugemist pean tunnistama, et teist osa ma küll lugeda ei viitsi. Polnud minu jaoks piisavalt huvitav. See on lugu noorest naisest kellest saab ...